Meedia

Igas paarisuhtes on teemasid, milles partnerid pole ühel arvamusel. Praktiliste küsimuste puhul on kompromisse lihtsam leida, kuid kui erimeelsused on väärtuste ja hoiakute tasemel, on kokkuleppeid saavutada sageli väga keeruline. Kumbki pool ei taha oma vaadetest taganeda. Ja see on igati mõistetav! 

Enamus paarisuhtes kerkib sageli varem või hiljem üles küsimus: kas abielluda või mitte. Abielu sõlmimine on üheltpoolt küll seotud praktiliste tegevustega, kuid on pigem siiski väärtustel põhinev otsus. Mulle meeldib oma klientidele öelda, et suhte alustamiseks on alati vaja kahe inimese nõusolekut, lõpetamiseks piisab ühe otsusest. 

Kui mõelda tagasi aega, kus suhe algaski abieluettepanekuga, oli asi selgem, jaatava vastus tähendas abielu ja kooselu. Tänapäeval meie kultuuriruumis on kooselu võimalik ka ilma abieluta. See aga ei tähenda, et kõigil on selle kohta ühesugune arvamus. 

Antud teema üle järgi mõeldes tekkis mul esmalt mõte, et kuna kombe kohaselt on mees see, kes abieluettepaneku teeb, jääb naisele justkui võimalus nõustuda või mitte. Kuna enamasti on inimesel kergem nõustuda kui vastu vaielda, siis kas sellisel juhul, kui abielluda tahab mees, enamasti ka abiellutakse? 

Kui aga abielluda soovib vaid naine, peaks ta justkui ootama, et mees teeks ettepaneku ja vaid naise soovil pigem ei abielluta? Samas puudub mul igasugune statistika sellel teemal, seega jätan soopõhise erinevuse kõrvale, aga mõtiskleda selle üle muidugi võib. 

Kuna tänapäeval on ühiskondlik surve, olla kooselu ja laste puhul kindlasti ka abielus, üha vähenenud, siis sõlmitakse abielusid ilmselgelt nö. kohustuslikus korras üha vähem. Samas, kui väline surve on väiksem, aga sellele vaatamata ikkagi abielusid sõlmitakse, võiks see tähendada, et inimeste sisemine soov on seda tugevam. 

Loomulikult on abiellumiseks endiselt ka väliseid mõjutajaid: päritolupere traditsioonid ja -ootused, usk, soov olla sõpradega sarnane, praktilised küsimused seoses lastega, uhke pulmapidu vms. 

Olukorras, kus vaid üks partner soovib abielluda ja teine mitte, pole ühte head lahendust pakkuda. Võimalus on muidugi lihtsalt oodata ja loota, et üks partneritest ehk mõtleb ümber ja millalgi ollakse ühel arvamusel. Samas, ei pruugi seda juhtuda või see võib võtta ka liialt kaua aega, et sellest probleem ei tekiks.

Seega, soovitaksin teemat omavahel arutada kui see päevakorda tuleb, sest muidu võib saada sellest elevant toas, mis küll häirib aga rääkida sellest ei juleta, sest see on potentsiaalne konfliktiallikas. 

Ilmselgelt on mõlemal suhte osapoolel oma peas head argumendid nii abielu poolt kui vastu ja need võivad olla partneritel väga erinevad. Kuna igas toimivas paarisuhtes on hea oma partneri hoiakuid mõista, peaks siis kui selline oluline erimeelsus on juba jutuks tulnud, seda ka pisut lähemalt uurima. 

Alustada võiks ehk sellest, et rääkida omavahel, kui tugev kummagi abieluteemaline veendumus on. Vabalt võib juhtuda, et see, kes soovib abielluda, on oma hoiakus nii kindel, et ilma selleta ei tule kooselu üldse kõne alla ja kui siis teine pool sellega nõus ei ole, ei kesta selline suhe ka väga pikalt. 

Aga kui teine pool pole oma abieluvastasuses väga veendunud, võib ta oma kallima nimel ka oma hoiakut muuta ja siiski abieluga nõus olla. Võib aga juhtuda, et kummagi veendumus pole väga tugev ja oodatakse lihtsalt aega, mil tekib soov või vajadus abielluda aga kui nii ei lähe, siis pole ka midagi katki. 

Kui mõlemal on aga väga kindel erinev hoiak abiellumise suhtes, tuleks seda ka teineteisele rohkem selgitada. Ilma põhjuseid teadmata on meil isegi oma kõige kallima inimese seisukohti raske aktsepteerida. 

Seega, on oluline oma hoiaku aluseid teineteisele selgitada. Abiellumise vastu olnul võib olla selle teemaga seoses hirme, mida ta pole kunagi osanud sõnadesse panna, võib olla on talle kõrvu kumama jäänud pettunud ema või isa kommentaarid peale nende endi lahkuminekut või ta leiab lihtsalt, et pulmapidu on mõttetu raharaiskamine. 

Abielu pooldaja võib aga olla juba pikalt unistanud toredast sõpru ja sugulasi kokkutoovast peost või meeldib talle see, et kõik pereliikmed on sama perekonnanimega, või loodab ta, et abielu annab majandusliku turvatunde. 

Selleks, et seda emotsionaalset vestlust ilma tülli minemiseta lahata, soovitan kasutada ühte peamist suhtlemisoskust – jagamist-peegeldamist. See eeldab seda, et ollakse päriselt uudishimulik oma partneri osas ja hoitakse vestluses emotsioonid kontrolli all.

Kuulamise-peegeldamise põhiidee on see, et üks räägib ja teine kuulab, siis kuulaja annab tagasisidet, et kuidas ta räägitust aru sai ja rääkija annab omakorda teada, kas tema mõte oli partnerile arusaadav. Siis rollid vahetuvad. 

Selle vestluse eesmärgiks ei tohiks võtta ühisele kokkuleppele jõudmist vaid esmalt vaid teineteisest arusaamist. Isegi kui kumbki oma arvamust sellise vestluse käigus ei muuda, suurendab selline jagamine teineteisemõistmist ja lähedust. 

Kui selliselt vestlemise osas endal teadmised/oskused puuduvad, siis soovitaksin kindlasti seda õppida, kas näiteks pereteraapias või mõnes suhtlemisoskuste koolitusel. 

Kui selline paar, kus üks on pigem abielu vastu ja teine poolt, siiski abiellub, võiks see sündida alles siis kui mõlemad pooled seda tõesti tahavad. Olen oma vastuvõtul kuulnud kuidas konfliktisituatsioonis ütleb üks partner teisele, et ma tundsin ennast sinu poolt survestatuna abielluma ja ma kahetsen, et järgi andsin. 

Kas ta seda ka tõsiselt nii mõtles või oli see mõtlematult vihahoos välja öeldud lause, igatahes haavas see tema partnerit väga. Seega soovitan ma abielu sõlmimise otsuse võtta vastu ikka siis, kui see on mõlema soov ja hea kui ka ootused abielule oleks sarnased. 

Kui näiteks ühe jaoks on see viis partnerit kinni hoida või soovitakse vaid oma majanduslikku heaolu parandada siis paraku vaid paber seda kindlustunnet ei anna. 

Marin Närska

Psühholoog, pereterapeut
Paari- ja pereteraapiastuudio „Toetavad suhted“

KUIDAS KUJUNEVAD MEMMEPOJAD?

Superviseeritav pereterapeut Marin Närska selgitab, et vanema-lapse klammerdumise, hea läbisaamise ja liigse kaugenemise mõistmiseks oleks kasulik teada, kuidas lapse ja vanema suhe kujuneb ning kuidas see peaks aja jooksul muutuma. 

Pereteraapias kasutatakse suhete kirjeldamiseks mõisteid üleseotud, üleseotud-konfliktne, lähedane ja läbilõigatud. Üleseotud suhte kõige paremaks kirjeldamiseks sobib ema (või lapse peamise hooldaja) ja vastsündinu vaheline suhe, kus tegemist on täieliku teineteise tunnete mõjuväljas olemisena ja see on sellel perioodil väga vajalik. 

„Aja jooksul peab üleseotus hakkama vähenema, sest laps vajab arenguks oma autonoomia tunnetamist. Ülehoolitsev lapsevanem ei toeta lapses tunnet, et maailm on turvaline ja tema piisavalt tubli seal iseseisvalt toimetamiseks. 

Vanem kipub teda liigselt kaitsma ka selliste olukordade eest, millega laps tegelikult suudaks ja tahaks hakkama saada,“ räägib ta. „Kuna üleseotus hõlmab palju hoolitsemist ja armastust, siis on seda keeruline lapse arengut igakülgselt toetavast ehk lähedasest suhtest eristada. 

Üheks erinevuseks on ehk see, kuidas vanem üleseotud suhte puhul püüab iga hinnaga last hoida negatiivseid emotsioone tekitavatest olukordadest või lahendab need tema eest ise. Nõnda ei õpi laps oma tunnetega hakkama saama, tal võib olla ka keelatud teatud tundeid väljendada, sest see käivitab negatiivsed tunded vanemas.“

„Lapse ja vanema üleseotud suhte puhul on oluline vaadata ka teise lapsevanema rolli, mis sellistes suhetes jääb enamasti distantseks. Sageli ei pööra lapsevanemad paarisuhtele pärast lapse sündi enam piisavalt tähelepanu või pole teist lapsevanemat üldse. 

Nii võibki olla emal aega ja vajadust pöörata kogu oma hoolivus ja armastus lapsele, kes siis on vanemale justkui ka partneri asemel. Vanemate omavaheline distantne või läbilõigatud suhe on kindlasti üks mõjutav tegur, miks lapsel ühe vanemaga üleseotud suhe püsima jääb,“ selgitab terapeut. 

Ta ütleb, et kui niimoodi kasvanud laps jõuab täiskasvanuikka ja ise paarisuhte loob, siis suhtemuster vanemaga on väga visa muutuma. „Üleseotud ema ja poeg lihtsalt jätkavad oma harjunud viisil suhtlemist, kuna see on tuttav ja turvaline: emal pole tekkinud julgust lasta lapsel ise oma otsuseid teha.

Kuna ema panustab nii palju poja „aitamisse“ siis ootab ta ka vastu samasugust hoolivust. Pojal pole aga tekkinud piisavalt enesekindlust, et ta oma eluga ise toime tuleb, “ sõnab Närska. „Kuid selline suhe enam vaid hoolitsemine ja toetamine, vaid seal tekib ilmselt palju pingeid, sest siia on kaasatud nüüd juba ka poja partner. Seega võib seda suhet nimetada ka üleseotud-konfliktseks.“ 

Keeruline alguses märgata

Kas sarnast mustrit oleks kuidagi võimalik märgata juba enne mehega suhte loomist? „Sellele ei ole ühest vastust, sest suhte alguses ju ikka pingutatakse ja soovitakse ennast näidata võimalikult heast küljest. 

Naine võib mitte märgata, kui suur mõju on emal oma poja üle, ta võib pidada seda just väga soojaks ja lähedaseks ema-poja suhteks ja loota, et mees on ka temaga sama lähedane,“ sõnab Närska. 

„Paarisuhte kujunemine nõuab paarilistelt oma peamise kiindumuse ümbersuunamist vanematelt paarilisele. Kuid kui siis näiteks mehel on keeruline oma üleseotud suhet emaga muuta, tunneb tema partner end kõrvalejäetuna ning tekib suhete kolmnurk.“ 

Mees-naine-mehe ema kolmnurka nimetatakse pereteraapias peamise lojaalsuse kolmnurgaks. „See tekib kui üks partneritest on oma vanemaga üleseotud ja teine partner jääb distantseks: üleseotud partner ei lahku päriselt oma päritoluperest, on lojaalne oma vanema(te)le ja see jätab teise partneri autsaideri positsiooni,“ selgitab Närska. 

„Mõistetavalt on sellises paarisuhtes palju pingeid.“ Mida siis selles olukorras teha? Muutused saavad tekkida siis, kui keegi selle kolmnurga osalistest olukorda enam aktsepteeri ja oma rahulolematust väljendab. 

„Enamasti pole esimesena olukorraga rahul naine, kuna tunneb ennast paarisuhtes kõrvalejäetuna ehk isegi tõrjutuna, sest mees toetub oluliste otsuste puhul oma emale. Samas võib häiritud olla ka mees, kes on tüdinenud ema pidevast sekkumisest ja õpetamisest, aga viisaka pojana ei soovi emale öelda, et ei vaja tema õpetusi ja saab täitsa ise hakkama,“ toob Närska näiteid. 

Samuti võib olla ka nii, et mõlemad paarilised saavad aru, kuidas ema sekkumine läheb liiale, kuid mees hakkab ikkagi ema kaitsma stiilis „ta tahab ju ainult head!“ Asi on paradoksaalne, sest nende heade soovidega tahetaksegi ainult head, kuid mõju on tegelikult täiesti vastupidine.

Ema sekkumine poja ellu ei toeta tema enesekindlust, vaid annab justkui signaali, et sa oled iseseisvaks eluks veel liiga saamatu. „Kusjuures ema annab tegelikult ka oma lapsevanema rollile kõige sellega hävitava hinnangu – olen kasvatanud lapse, kes ei saagi piisavalt küpseks, et ise hakkama saada,“ sõnab Närska. 

„Tuleb mõista, et isegi kui noor pere ei tee elus kohe kõike õigesti, on neil vaja ise oma valikud teha ja nende valikute tagajärgedega toime tulla. Vanematelt vajavad nad pigem tugevat moraalset seljatagust, kellelt soovi korral saaks head nõu ja abi küsida, aga mitte seda, et „abi“ neile kogu aeg peale surutakse ja neilt seda ka vastu eeldatakse.

Vanemad peavad mõistma, et nende nüüd juba täiskasvanud lapsed peavad olema eelkõige lojaalsed oma partnerile, sest see on nüüd nende tuumpere, vanemad on neile päritolupereks.“ 

Kuidas asi oma kaasaga jutuks võtta?

Kui naisele selline olukord ei sobi, soovitab Närska tal esmalt ise täpsemalt aru saada, mis rahulolematust tekitab ja siis sellest oma mehega võimalikult rahulikult rääkida. Abi on seejuures kindlasti konkreetsetest näidetest, mitte üldistamisest ja süüdistamisest.

 „Vestlust aitab pingevabamana hoida see, kui rääkida mina-sõnumitega ehk rohkem sellest, mida naine mõtleb ja tunneb olukorras, kus mees teda kõrvale jätab ja pigem oma ema vajadustega arvestab,“ sõnab ta. 

Kusjuures võib juhtuda, et mees polegi kunagi ise seda tundnud, et ema on tema jaoks tähtsam või siis peab ta seda niivõrd loomulikuks, et ei saa üldse aru, millest naine räägib. „See on pikalt kujunenud ema-poja suhtemuster ja siin ei ole kiireid muutusi loota. 

Mees peab otsustama, mida ta soovib teha ehk kas muuta düsfunktsionaalset suhet emaga või sobibki talle selline elu. Kui sobib, siis on omakorda naisel otsustamise koht, kas ja kui kaua ta sellist suhet talub.“ 

Kui aga mees soovib oma suhet emaga muuta, on vaja tal ise oma emaga rääkida. „Tasub valmis olla, et ema poolt võib tulla ka vastupanu, sest tema tunneb nüüd, kuidas teda püütakse kõrvale lükata. Ei ole harvad juhud, kui noort paari hakatakse süüdistama tänamatuses ja ebaviisakuses.

Tuleb aru saada, et eesmärgiks pole suhet vanemaga lõhkuda, vaid paluda tal lihtsalt veidi tagasi tõmbuda,“ sõnab Närska. „Sellises olukorras on kindlasti abi pereteraapiast, sest terapeut saab aidata kõikidel osapooltel oma mõtteid ja tundeid väljendada ning vältida üksteise süüdistamist ja konfliktide süvenemist.“ 

Halvimal juhul ei suudeta üleseotud suhet aga muuta ja tekib suur konflikt, mille tulemusena suhe vanemaga üldse katkeb. Närska sõnul ei saa see olla eesmärk ega asja lahendus, sest ka täiskasvanud vajavad suhet oma vanematega ning vastupidi. Parandada saab ka läbilõigatud suhet, kuid see nõuab aega, oskusi ja tahet.

Marin Närska
Pereteraapiastuudio Toetavad Suhted

Karistamine on üldises plaanis võimupositsioonil oleva osapoole kasvatus- või mõjutusvahend teise osapoole sobimatu teo eest. Karistamisest räägitakse enamasti kas ühiskondlikus vaates või kasvatuslikus võtmes. Vähem räägitakse karistamisest paarisuhtes. 

Kuna paarisuhtes pole võimupositsioonil automaatselt kumbki osapool – vähemalt läänelikus kultuuriruumis eeldatakse, et partnerid on võrdsed, on karistamine või karistav käitumine selles kontekstis tunduvalt varjatum ja mitmetahulisem.

Paarisuhte kontekstis võib karistamine võtta väga erinevaid vorme: verbaalne, emotsionaalne, füüsiline, majanduslik. See võib olla avatud või varjatud. Kui küsimus on konkreetsemalt, et kas paarisuhtes kasutatakse ka seksist keeldumist kui karistusvahendit, siis ei saa siin ka ühest vastust anda, ilma inimeste konteksti teadmata.

Objektiivselt on tegemist olukorraga, kus üks partner soovib intiimset lähedust ja seksi ning teine pool sageli keeldub sellest. Kuid selle taga on erinevaid põhjuseid ja põhjendusi. Oma kogemusest julgen liigitada, et teraapiasse jõuavad sagedamini paarid järgmisel kolmel juhul: 

Esimene ja minu kogemusel kõige sagedasem probleem: 

Enamasti on pikemaajalises paarisuhtes olnud suhte algul periood, mil mõlemal on olnud soov intiimse läheduse ja seksi järele sama suur, vastasel juhul paarisuhe lihtsalt ei oleks kestma jäänud. Aja möödudes leitakse ka muid tegevusi, mis lähedust annavad ja ka argielu kohustused muutuvad suhte arenedes aeganõudvamateks, eriti kui perre sünnivad lapsed.

Kui sellel teemal omavahel ei räägita siis võib üks partner leida, et tema vajadused pole enam tema kallimale olulised ja teine omakorda tunnetab, et partner on isekas ja pealetükkiv, ega hooli sellest, et ma olen väsinud, ei tunne ennast oma kehas hästi või lihtsalt ei ole enam tahtmist. 

Sellisel puhul võib kergesti tekkida ühel partneril tunne, et teine keeldub seksist meelega või teeb seda justkui karistuseks millegi eest, mida valesti teen või tegemata jätan. Siin aitab kindlasti teineteisega avatult rääkimine, mitte eeldamine, et just teine teeb seda kõike minu kiusamiseks. 

Sellises staadiumis aitab uue eluetapiga kohaneda vajalike muutuste teineteisega läbi arutamine ja kokkulepete tegemine, suhte hoidmiseks on väga oluline oma vajadustest teada andmine ja partneri vajaduste mõistmine. 

Teine ja teraapiasse harvem jõudev olukord:

Paraku on ka neid paarisuhteid, kus erimeelsusi ei osata lahendada nendest rääkides ja ka vajadusel vaieldes vaid seda tehakse vaid läbi käitumise. Üheks võimaluseks on siin partneri vajadustega mitte arvestamine, ignoreerimine, eesmärgiga, et partner oma mittesobivat käitumist muudaks ja suhe paraneks. 

Selleks viisiks võidakse valida seksuaalsest lähedusest keeldumine. Tavaliselt keelduja ise ei defineeri sellist käitumist partneri karistamisena, vaid pigem põhjendab seda sellega, et kui ta muidu ei tee nii nagu mina soovin, siis ei täida ka mina tema soove ka või et kui teine teeb mulle millegagi haiget, siis mul on õigus ka teda ennast halvasti tundma panna. 

Sisuliselt aga on selline partneri vajadustele tahtlik mittevastamine karistav käitumine, isegi kui endale seda õigustada. Sellisel puhul on lihtne sattuda nõiaringi, kus on hiljem isegi võimatu aru saada, kes alustas aga kumbki tegelikult ei saa teiselt seda, mida vajab või soovib ja kooselu on muutunud nagu kaevikuvõitluseks, kus vahendeid ei valita ja püütakse vastaspoolt võimalikult rohkem haavata. 

Sageli jõuavad sellised paarid teraapiasse alles siis kui on liiga hilja, on tehtud ja öeldud asju, mida on keeruline andeks anda ja kui ka esialgselt oli eesmärk hoida suhet sellisena, et see oleks rohkem selline nagu mulle meeldib, siis partneri karistamine tegelikult lõhub suhet. 

Kolmas näide. 

Kui suhtes on olnud ühel poolel kõrvalsuhe, siis on selle ilmsikstulekul, lisaks teistele keerulistele emotsioonidele, petetud partneril kadunud suhtes olemiseks vajalik turvatunne. Lähedases suhtes olemisega käib alati kaasas haavatavus, pole lihtsalt võimalik olla kellegagi väga lähedane ja samas olla kogu aeg kaitsepositsioonil. 

Kui aga turvatunne suhtest kaob, siis on keeruline olla edasi haavatav, sest see on potentsiaalselt ohtlik. Seega väheneb kindlasti lähedus. Just naiskliendid on väitnud, et neil on väga keeruline oma partneriga füüsiliselt lähedane olla, isegi kui nad sõnades on andeks andnud, siis turvatunde taastamiseks on vaja aega. 

Seda aga võib partner pidada karistamiseks oma eksimuse eest, mis muidugi võib ka nii olla aga ei pruugi. Kui lähedust ka mingi aja möödudes taastada ei suudeta, sest petetu pole nõus riskima, vaid hoiab kinni vajadusest olla kaitsepositsioonil, siis seda suhet enam päästa ei ole võimalik.

Petja pool loobub mõne aja pärast ja kordub taas petmise muster – läheduse puudust paarisuhtes otsitakse uuesti kõrvalsuhtest, petetu leiab, et „ma ju ütlesin, et ta kindlasti teeb seda uuesti“, ega tunnista, et temal selles oma roll oli sellega, et ei suutnud partnerile intiimset lähedust pakkuda. 

Petmise teema on teraapias väga sagedane ja ei ole ühte kindlat valemit, et kes ja kuidas sellest üle saavad. Aga kindlasti võtab see aega aga see aeg ei saa olla ka liiga pikk. 

Marin Närska

Psühholoog ja superviseeritav pereterapeut
Pere- ja paariteraapia stuudio „Toetavad suhted“

Blogi

No posts found!

Scroll to Top